Sookurg

Sookurg
Sookurg on Eesti ainuke päris õige kureliik. Kurg on Eesti üks vanemaid linnunimetusi. Ta on suur hall lind, kelle mõned sulgedeta nahalaigud on mustad, aga kiiru tagaosal ja kuklal punased. Pea külgedel ja kaelal jookseb valge riba. Nii sookure suured hoosuled kui ka jalad on mustad, nokk rohekaspruun. Sabasulestik moodustab iseloomuliku suure puhmatuti.
Erinevalt samuti halli värvi haigrust on tema kael lennates pikalt ette sirutatud. Sookurg ei lasku kunagi puu otsa. Tema elupaigaks on sood ja rabad. Paljud rahvapärased nimed näitavad aga, nagu oleks lind põldudega seotud: põllukurg, niidukurg, rukkikurg, kesakurg. Selle seose saab aga lahti mõtestada nime "külvikurg" järgi: lind tegutseb inimese haritaval maal vaid kevadiste põllutööde ajal. Nii see ongi: meile saabuvad sookured kevadel juba aprilli algul, salkadena. Kuni paaride moodustumiseni võib neid siin ja seal kohata.
Kui isalind on endale kaasa leidnud, siis jätab ta rännukaaslased ja lendab inimkaugetele soodele pesitsema. Siiski lendab paariga tavaliselt kaasa ka mõni noorlind, kes ei ole veel suguküps ja peab suvel niisama ringi uitama. Enne pesitsemist toimuvad huvitavad kurgede pulmatantsud.
Pesaehituseks valivad nad kuivema lageda ala, et oleks poegadel soe ja vanematel hea hädaohtu märgata. Ehitusmeister sookurg pole ja nii piirdub ta lihtsalt pinnalohu vooderdamisega kõrte abil või kogub enne väikese risuhunniku. Pärast munemist haub sookurg umbes kuu aega, seda teeb peamiselt emalind. Mune on tal kaks. Pojad on pesahülgajad, kaetud pruunika udusulestikuga. Pärissulstik kujuneb 40 päevaga, aga vanalinnu suuruseni jõudmiseks kulub pool aastat. Kui pojad lendama õpivad, siis hakkavad nad ise endale koos vanematega toitu otsimas käima, aga ööseks kogunevad ikka veel oma kaitsvale pesapaigale.
Toit on sookurel peamiselt taimne: kõikvõimalikud marjad, rohukõrred, aga tarvitab ka väikesi loomi: konnad, maod, putukad jms. Sügisel rändab ta Põhja-Aafrikasse talvitama, siis on tihti kuulda kurgede iseloomulikku kluugutamist ja kui üles vaadata, paistab ilus kolmnurka koondunud suurte lindude parv. Tõesti - sookure tiibade siruulatus on kuni kaks ja pool meetrit. Öeldakse ka: kured lähvad, kurjad ilmad. Nii see ongi, sest meilt lahkuvad nad septembris-oktoobris, et kevadel taas oma tuttavasse pesapaika tagasi pöörduda. Kõik nähtavad kureparved ei ole aga siinpesitsejad, sest Eestis on neist suvel vaid umbes 350 paari, aga läbirändajaid 30 tuhat.
Kuna sookurg on meil nii vähearvukas ja teda söödava liha pärast ka rohke küttimise oht hirmutab, siis on ta looduskaitse all.

Kobras

Kobras
Kogu loomariigis pole midagi võrdset kopra ehitustegevusele. On avaldatud ka arvamust, et kas mitte kopralt ei õppinud inimene kanalite kaevamist ja tammide ehitamist.
Kobras on Eesti suurim näriline: pikkust kuni üks meeter ja kaalu kuni 30 kilo. Kopra karvastiku värvus varieerub helepruunist mustani (eristatav on kare pealiskarv ja pehme ning tihe aluskarv). Koprale on iseloomulik lame saba, mis on kaetud sarvsoomuste ja lühikeste hajusate karvadega. Üheks omapäraks, mis eristab kobrast teistest imetajatest on see, et tema tagajala teise varba küünis on lõhestunud kaheks ja kannab "sugemisküünise" nime. Sellega ta justkui kammiks oma kasukat. Oma kasuka eest hoolitsemisele kulutab kobras söömisega võrdselt aega.
Eelmise sajandi keskel hävitati kobras Eesti aladelt. Taasasustati ta siia 1957.a. ja ta levis ka ise sama aja paiku Pihkva poolt. Elupaigana eelistab kobras aeglase vooluga veekogusid, mille kaldal peab kasvama lehtpuid. Neile veekogudele ehitab ta veetaseme tõstmiseks enda langetatud puudest ja mudast tugevaid tamme, tekitades sellega sageli kahju ümbritsevale loodusele.
Koprad ehitavad kas okstest kuhilpesa või kraabivad järsu kaldanõlva sisse uru. Pesa suue on alati allpool veepinda ja seetõttu on õhk kopra pesas sumbunud. Ühes pesas elavad koos tavaliselt vanaloomad ning eelmise ja üle-eelmise aasta pojad. Pesaterritooriumi märgistavad koprad anaalnäärmete nõrega.
Kobras on eranditult taimtoiduline süües suvel rohttaimi (nõges, pilliroog, angervaks, vaarikas jne.) ning talvel lehtpuude koort ja noori oksi. Et pääseda ligi puude noortele okstele, mis tavaliselt asuvad puu ladvaosas langetab ta neid oma tugevate, peitlitaoliste ja pidevalt kasvavate hammaste abil.
Tiinus kestab kobrastel 3,5 kuud ja pojad sünnivad mais või juunis. Pesakonnas on tavaliselt 1…4 hästi arenenud poega. Pojad suudavad juba paari päeva vanuselt ujuda. Iseseisvuvad noored teisel eluaastal ja suguküpseteks saavad kolmandal aastal. Maksimaalne eluiga on neil 15…20 aastat.
Vaenlasteks on koprale kõik suurkiskjad ja inimene. Tabada ei ole teda aga kerge, sest kui üks kobras on vaenlast märganud, siis annab ta sellest teistele sabalöögiga vastu vett teada. Selliselt väheneb vaenlasel võimalus kobrast ootamatult rünnata.

Tuhkur

Tuhkur
Tuhkrut tunneb ära kõige paremini tema näo järgi. Talle on iseloomulik hele nägu tumeda maskiga. Ülejäänud keha on tuhkrul tumepruun. Kohati paistab alt kollane aluskarv. Tuhkur on umbes kolmekümne kuni neljakümne sentimeetri pikkune. Ta on levinud peaaegu kogu Euroopas. Eestis esineb tuhkur sagedamini Lõuna-Eestis kui Põhja- ja Lääne-Eestis. Tuhkur elutseb veekogude kalda-aladel, väikestes metsades ja ka inimasulates. Neid võib kohata talumajade juures.Tuhkruid on püütud isegi Tallinnast, Tartust ja Pärnust.
Põhiliselt tegutseb tuhkur öösiti. Ta toitub kõigist organismidest, kellest jõud üle käib. Tema ohvriks langevad hiired, rotid, kahepaiksed, roomajad jne. Seega on tuhkur kasulik, kuna ta hävitab kahjureid.
Jooksuaeg on tuhkrul märtsis või aprillis. Sel ajal jälitavad isaloomad emaseid ja isaste vahel tekivad verised võitlused. Emaloom sünnitab neli kuni kuus poega. Pojad sünnitatakse ja kasvatatakse üles varjatud kohas, näiteks hoone põranda all, puuõõnes või mõne teise looma poolt mahajäetud urus. Nägijaks muutuvad pojad ühekuuselt ja vanaloomadega hakkavad ringi liikuma kahekuuselt. Pojad peituvad nii, et neid on väga raske tabada. Hädaohu korral piserdab tuhkur vaenlase üle haisunäärmete eritisega. Hais on nii tugev, et koer lõhnab ka pärast mitmekordset pesemist. Pojad jäävad järgmise kevadeni ema juurde. Tuhkru vaenlased on rebane, röövlinnud ja koer. Inimene kütib teda väärtusliku karusnaha pärast. Ta on harilik jahiloom.

Ilves

Ilves
Ilves on meie metsade ainukene kaslane. Kodukassiga on tal siiski vähe ühist. Ilves on kõrgete jalgadega ja ümara peaga. Kõrvade otsas on tal musta otsaga karvatutid. Käppadel on tal nagu kassidel ikka sissetõmmatavad küünised. Talvel on käpad täiesti karvadega kaetud muutes niimoodi kergemaks lumes liikumise. Ilves on suur loom, kes kaalub kuni 25 kilo. Karvastik on tal tihe ja moodustab näol omapärase helehalli põskhabeme. Värvus võib ilvestel varieeruda punakaspruunist helehallini, mille peal on tumedad tähnid. Kõhupoolt on ilvesed tavaliselt valged.
Ilvesed eelistavad elada tihedates okasmetsapadrikutes aga ka tiheda risuga segametsades. Ilvesed elavad enamasti üksikult ja ainult sigimise ning poegade kasvatamise ajal on emas ja isasloomad koos. Näha ei ole ilvest lihtne, sest ta on väga varjatud eluviisiga ja liigub peamiselt videvikus ja öösel. Talvel on aga lihtne tema tegevust uurida jälgede järgi. Need on tal ümarad ja neil ei ole tavaliselt näha küünte poolt tekitatud auke.
Jooksuaeg on ilvestel veebruaris - märtsis. Pojad sünnivad aprillis või mais. Poegivad ilvesed varjatud kohas puujuurte all või mõnes urus. Pesa kujutab endast sageli vooderdamata lohku. Pojad on sündides pimedad. Silmad tulevad ilvestele pähe kahe nädala vanuselt. Piima imevad pojad kahe - kolme kuu vanuseni. Pesa jäetakse maha pärast seda, kui noored hakkavad koos emaga jahil käima. Emasloomad viibivad koos poegadega esimese eluaasta lõpuni.
Ilvesed söövad kõike, mis liigub ja millest jõud üle käib. Ilvesed elavad paarikümne aasta vanuseks.
Kunagi olid ilvesed levinud kõikjal üle põhjapoolkera kuid nüüdseks on nad paljudes Euroopa riikides inimese poolt hävitatud. Eestis on neid aga veel küllaltki palju (peaaegu tuhat) ja seetõttu on meil isegi lubatud neid küttida.

Metskits

Metskits
Metskits on meie metsade üks ilusamaid ja graatsilisemaid loomi. Ta on sihvaka keha, peente jalgade ja saleda kehaga. Metskitse saba ümbritseb valge ala, mida nimetatakse sabapeegliks. Isasloomad kannavad suurema osa aastast sarvi ning võivad kaaluda kuni 35 kg, emased on väiksemad.
Metskits on levinud peaaegu kogu Euroopas. Elupaigana eelistab põldudevahelisi metsatukki ja metsaservi, vältides suuri metsi. Seetõttu on ka nende arvukus näiteks Alutaguse põlistes metsades olnud alati madal, samas kui see mujal Eestis on enamasti üsna kõrge olnud.
Jooksuaja saabudes juunis-juulis muutuvad sokud rahutuks ja kaotavad kitsi jälitades oma tavalise ettevaatlikuse. Sel ajal võib metsas kuulda sokkude koera haugatusele sarnanevaid möiratusi ja kitsede piiksuvat häälitsust. Sokkude vahel toimuvad ka ägedad võitlused, mis võivad mõnikord lõppeda ühe või mõlema soku haavamise või isegi surmaga, kuid enamasti piirdutakse siiski vaid jõudemonstratsiooniga. Võitluseks läheb vaid võrdsete vastaste vahel.
Mai lõpus sünnivad kitsel 1...3 hästiarenenud talle. Vastsündinud talled jäävad oma sünnipaika nädalaks ajaks lamama. Kui neile metsas käies peale sattuda ei püüagi nad põgeneda, sest põgenemisinstinkt pole neil veel arenenud. Nädala aja pärast hakkavad talled juba koos emaga ringi liikuma.
Metskits on taimtoiduline, toitudes rohttaimedest ning puude ja põõsaste okstest, võrsetest. Ei põlga ära ka samblaid ja samblikke. Peamised vaenlased on hundid, ilvesed ja hulkuvad koerad. Noorloomadele võib ohtlikuks osutuda ka rebane. Palju metskitsetallesid hukub ka heinakoristustööde ajal vikatite ees. Metskits on ka väga vastuvõtlik mitmetele haigustele. Eestis on metskits suhteliselt arvukas jahiloom.

Põder

Põder
Põder on hirvlaste sugukonna suurim esindaja ja meie metsade suurim loom. Ta on pikkade jäsemete ja laiade sõrgadega, iseloomulikud on ka pikk ülamokk (seetõttu näib nina kongus) ning kuni 40 cm pikkune habe lõua all. Õlakõrgus (190cm) ületab pikimate meeste pikkuse ning täiskasvanud põdrapulli kaal võib olla võrdne 10 mehe kaaluga (600 kg). Labidakujulised sarved ehivad ainult põdrapullide pead.
Vaatamata oma suurele jõule on põder suhteliselt vagur loom, mis on võimaldanud neid isegi ratsa- ja veoloomadena kasutada. Suur loom toitub ainult taimedest, süües suvel 30...40 kg ja talvel 15...20 kg rohtu, lehti ning puuoksi päevas. Männi- ja kuusekoorega maiustades võib põder metsale palju kahju teha. Rootslased taipasid, et põder ei koori puid mitte alati nälja pärast, vaid tal on puudus mitmetest ainetest. Kui panna metsa ulukite söögikohta soolasegu (sool, fosforhape, lubi, parkaine), siis kahjustab põder metsapuid palju vähem.
Eesti metsades elab enam kui 10 000 põtra. Jahimeeste saagiks langeb aastas keskmiselt 2000 põtra. Vanasti ütlesid jahimehed, et kui lähed karujahile, pane säng valmis, aga kui põdrajahile, siis puusärk. Tõsi, üks jalahoop võib olla juba surmav. Kuid enne rünnakut lingutab põder kõrvu ning põtkib jalaga pinnast üles. See on kindel signaal, et tuleb jooksu panna. Võib olla kindel, et põder ei viitsi vaenlast jälitama hakata. Ohtlikud võivad põdrad olla pulmade ajal augusti lõpul, septembri alguses. Sel ajal kostub metsast põdarapulli mörisev soig.
Põdraema kannab vasikat 8 kuud ja toob aprilli lõpul või mai alguses ilmale ühe, harva kaks vasikat. Vastsündinult kaaluvad vasikad 6...15 kg ja on kaetud heleda titekarvaga. Kuid nad kasvavad ruttu, võttes ööpäevaga kaalus juurde kuni 2 kg. Metsast leitud ja koju viidud põdravasika saatus on tavaliselt kurb. Nad harjuvad inimese hoolitsusega ega ole võimelised vabas looduses elama. Vangistuses aga kipuvad täiskasvanud loomad sarvede või sõralöögi abil inimesega suhteid selgitada. Põdra vaenlasteks on hunt ja karu. Eluiga ületab looduses harva 15 aastat. Põdra vanust loetakse aastaringide järgi hambast tehtud lihvil: talvel moodustunud lubisoolarõngad on kitsamad kui suvised. Põder on ilus loom. Kohtumine võimsa põdraga metsaserval on elamus igaühele.

Hunt

Hunt
Hunti võib välimuselt kergesti pidada suureks koeraks. Oma lihaselise keha, jõuliste jalgade ja võimsete lõugadega sarnaneb ta idaeuroopa lambakoeraga. Erinevalt koerast ei hoia võsavillemi saba kunagi rõngasse ja hundi jälg on koera omaga võrreldes kitsam ning pikem. Mõistatustes ja muinasjuttudes on hunt olnud ikka tark, julge ja vastupidav metselanik. Nendele omadustele võiks veel lisada kiiruse ja tugevuse. Näiteks võib hunt hambus ära viia terve lamba.
Hunti võib Eestis kohata varjulistes metsades, rabades ja võsastikes ning aastaid tagasi oli hunt levinud kogu põhjapoolkeral, välja arvatud Aafrikas ja igilume- ja jääga kaetud aladel.
Praeguseks on tema arvukus kahanenud Põhja-Ameerikas ja Lääne-Euroopas. Talvel elavad hundid kindlal maa-alal, mille piire pidevalt kontrollitakse ja märgistatakse kutsumata külaliste eest. Suurtele sõralistele peetakse jahti terve karjaga. Ajujahi taktika kasutamisel on osa karja liikmetest jälitaja rollis, teine osa aga varitseb parajat hetke ründamiseks. Hundi saakloomade hulka kuuluvad veel jänesed, temast väiksemad kiskjad, sageli ka konnad, hiired, putukad ja linnumunad. Hundikari suudab maha murda ka karu.
Poegade kasvatamisega tegelevad isa- ja emahunt koos. Pesa rajatakse varjulisse, raskest ligipääsetavasse kohta veekogu lähedale. 2...9 mustjaspruuni kutsikat sünnib aprilli alguses. Lisaks piimale toidetakse poegi ka poolseeditud lihaga, mille vanemad pesa juures välja oksendavad. Suve algul hakatakse pesasse tooma ka elustoitu, et pojad saaksid keerulist saagipüüdmist ja murdmist harjutada.
Kindlasti on tuttav selline mõte, et hunt on metsa sanitar, kes kütib haigeid või vigaseid loomi ning piirab näriliste ja sõraliste arvukust.
Inimesel oleks hundilt õppida julgust ja vastupidavust, eks ütle vanasõnagi: "Julge hundi rind on rasvane".

Metssiga

Metssiga
Metssiga on Euroopas laialt levinud, puududes Inglismaal ja enamikus Skandinaavias. Neid leidub veel Aafrika ja Aasia lõunaosas. Eesti alale on ta viimast korda sisse rännanud selle sajandi alguses, olles siin oma levila põhjapiiril. Täielikult puudus ta siin 17. - 19. sajandil valitsenud külmemal perioodil. Ta on kiilja kehakujuga: keha eesosa on kõrgem ja tugevam kui tagaosa. Ninamik on tal tugeva tundliku kärsaga, mis aitab tal toitu leida ja maa alt kätte saada. Karvkate on mustjaspruunist hallikaspruunini. Turjal on neil tugevad harjased. Põrsastel on kollakaspruunid pikitriibud. Need kaovad neljandal elukuul. Iseloomulik on see, et silmahambad on hästi arenenud ja kasvavad isasloomadel kogu elu jooksul. Need on nn. seakihvad. Isasloomadel on samuti arenenud sidekoeline küljekilp roiete piirkonnas. See on oluline rivaalidega võitlemisel, sest ta kaitseb siseelundeid vastase kihvalöökide eest. Kaaluvad metssead paarsada kilogrammi.
Elavad tüüpiliselt tihedates niisketes tihnikutes: leht- ja segametsades, veekogude kallastel, sooservades jne. Ringi liiguvad emasloomad ja pojad koos, kuldid üksikult. Aktiivsed on nad peamiselt videvikus ja öösel, talvel võivad ka päeval ringi liikuda.
Metssead on tüüpilised kõigesööjad, kes toituvad nii taimede maapealsetest (kevadel ja suvel) kui ka maa alustest (aastaringselt) osadest. Peale selle söövad nad veel putukaid ja nende vastseid, linnumune ja -poegi, vihmausse, raibet jne. Toidupuuduse korral võib neil esineda ka kannibalismi.
Jooksuaeg on neil tavaliselt üks kord aastas novembris detsembris. Pojad sünnivad peale 18…20 nädalast tiinust märtsis või mais. (Jooksuaeg võib neil veel korduda kevadel, sellisel juhul sünnivad pojad augustis septembris). Poegi on 4…12 (juhul kui poegib eelmisel aastal sündinud loom, siis mitte üle 3…4). Sünnivad põrsad hästi ettevalmistatud pesas, kuhu nad jäävad nädalaks ajaks. Imetatakse poegi umbes 3…4 kuud, misjärel nad lähevad üle täielikult looduslikule toidule. Suguküpsus saabub tavaliselt 20 kuu vanuselt. Eluiga võib ulatuda 25 aastani, kuid tavaliselt ei ületa kümmet aastat.
Vaenlasteks on metssigadele suurkiskjad nagu hundid ja karud. Poegadele on ohtlik ka ilves. Metssiga on Eestis tavaline jahioom.

Rebane

Rebane
Rebane on kõigile tuntud metsaelanik. Kuigi tema karva värvus on väga varieeruv, on see enamasti seljapoolt punakaspruun ja kõhupoolt valge või hall. Kehapikkus on tal 50...90 cm, saba pikkus 40...60 cm ja kaal 4...10 kg.
Rebane on levinud kogu Euraasias ja Põhja-Ameerikas. Eestis on rebane arvukas liik, kes on levinud nii mandril kui ka saartel ning isegi väikesematel laidudel.
Kõige sobivamaks elupaigaks on talle avamaastikud, mis vahelduvad metsatukkadega. Lisaks sellele võib teda leida ka soodes ja rabades, kuid mitte kunagi suurtest metsamassiividest. Rebane on põhiliselt üksikeluviisiga ja küllaltki paikne. Jahti peab rebane peamiselt videvikus, kuid võib seda teha ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Sellega on ta teenitult kavaluse ja osavuse sümbol rahvajuttudes.
Meeltest on rebasel enam arenenud haistmine ja kuulmine. Jooksuajal ja erutusseisundis laseb rebane kuuldavale katkendliku haukumise, mis kõlab nagu klähvimine.
Rebane toitub enamasti väiksematest selgroogsetest: konnadest, roomajatest, hiirtest, jänestest, lindudest, ning linnumunadest. Vähesel määral sööb putukaid, raibet ja taimi. Kodulinde näppab rebane üldiselt harvem kui arvatakse.
Jooksuaeg on rebasel veebruaris. Ühe rebasepaari poolt hõivatud territoorium on nii suur, et sellelt on võimalik hankida piisavalt toitu ja leida sobivaid paiku urgude rajamiseks. Uru kraabib rebane ise või hõivab mägra oma, kohandades seda vastavalt oma vajadustele. Urul on alati mitu sissekäiku. Pojad sünnivad enamasti aprillis ja neid on 3...10. Sündides on pojad tumepruuni pehme karvastikuga kaetud. Kahenädalaselt hakkavad nad nägema ja kuulma. Pojad iseseisvuvad neljakuuselt ja hakkavad sigima järgmisel kevadel.
Looduses on rebane küllalt tähtis pisinäriliste ja kahjurputukate arvukuse reguleerija. Ohtlik on ta mitmesuguste haiguste, nagu marutaudi ja kärntõve, levitajana.
Eestis ei kuulu rebane kaitstavate liikide hulka ning talle peetakse sageli jahti